Robert Louis Stevenson

Noorus on aeg rännata maailma ühest otsast teise nii mõttes kui ka tegelikkuses; järele proovida erinevate rahvaste kombeid; kuulata, kuidas kell südaöötundi lööb; näha päikesetõusu nii linnas kui ka maal; taassünni kaudu muutuda; vaielda ja targutada; kirjutada kohmakaid värsse; joosta terve miil, et tulekahju näha, ning oodata päev otsa teatris, et aplodeerida “Hernanile”.

(“Virginibus Puerisque”, 1881)

Äärmine toimekus, kas koolis, kolledžis, kirikus või turul, on vähese elujõu tunnus.

(“Virginibus Puerisque: An Apology for Idlers”, 1881)

Kõik müüvad midagi, selleks et elada.

(“Across the Plains”, 1892)

Õigupoolest on olemas vaid kolm jutuainet: mina olen mina, teie olete teie ja ülejäänud on võõrad.

(“Aforismide raudvara”, 2007)