Oscar Wilde

Elutüdimus on nende pärisosa, kellele elu midagi ei keela.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Ühiskond või vähemalt tsiviliseeritud ühiskond ei ole kunagi eriti valmis uskuma midagi halba neist, kes on ühteaegu rikkad ja võluvad.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Kolmkümmend viis on väga populaarne vanus. Londoni kõrgemas seltskonnas leidub terve hulk naisi, kes on vabatahtlikult juba mitu aastat kolmekümneviiesed.

(“Kui tähtis on olla tõsine”, 1895)

Me kõik oleme rentslis, mõned meist vaid vaatavad üles tähtede poole.

Noored tahavad olla truud, kuid nad ei ole seda. Vanad tahavad olla truudusetud, kuid ei suuda seda.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Ma pole kunagi tunnistanud end vanemaks kui kakskümmend üheksa, kõige rohkem kolmkümmend. Kakskümmend üheksa, kui akendel on roosad eesriided, ja kolmkümmend, kui need puuduvad.

(“Leedi Windermere'i lehvik”, 1891)