Marju Lauristin

Kui me ei õpeta ja säilita harjumust haritult arutleda asjade üle, mida elus näeme ja kultuuris kogeme, siis ei säili see oskus kuigi kaua.

(“Teada. Mõtelda. Unistada.”, II osa, 2005)

Inimese esmane vajadus on olla informeeritud.

(“Teada. Mõtelda. Unistada.”, II osa, 2005)

Kultuur on algupäraselt seesama kultura, mis on seotud igasuguse viljelemisega, ka aia- ja metsaviljelemisega. Ja kui see lastakse korra võssa kasvada, siis võtab puhastamine ja uuestiharimine väga palju aega. Kaotus võib olla korvamatu. Eriti praegu, kus trükisõna peab olema väga hoolas, et säilitada lugejat elektroonilise meediumi pealetungi olukorras.

(“Teada. Mõtelda. Unistada.”, II osa, 2005)

Minu kui vanema poliitiku rõõm ongi näha, et poliitikasse tulevad noored on paremad, kui meie oleme olnud. Kahju, et ajakirjandus ei mära neid, kes tulevad heast tahtest, mitte grupihuve esindama või rikkaks saama. Näen, kuidas nad teevad tööd ja mismoodi kujuneb välja Eesti poliitika homne päev. Vaatan rahulikult tõsiasjale, et meie põlvkonna aeg saab ümber.

(“Teada. Mõtelda. Unistada.”, II osa, 2005)