eesti kirjanik, ajakirjanik, kirjandus- ning veinikriitik
Edasijõudnud inimkond jaguneb üldiselt kaheks: need, kes raiskavad sööki seda söömata jättes, ja need, kes seda ära süües ennast raiskavad.
(“Elu sumedusest”, 2009)
Me elame üleminekuajal, kui raamatuid veel kirjutatakse, aga enam ei loeta. Tõsi, ühe bändimehe mälestusi pealkirjaga „Musta pori näkku“, ikka loetakse, sest see räägib kuuldavasti rock’n’roll’ist – nii elus kui muusikas.
Läänemaailmas on pensionäridel üldse kohutavalt vähe aega, sest töö lõppedes saavad nad lõpuks elama hakata.
Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.
Mina võiksin ju ka midagi muud kui kirjanik olla ja enamasti olengi. Sest poleks mingit häda juhtunud, kui mu raamatuid poleks avaldatud, aga on neid, kelle raamatute puudumisest sünnib kindla peale häda.
