inglise luuletaja
Ma vanust mainisin, et eemaldataks kammitsad,eks vääri muistne priiusseadus järgimist,kui ümbritses mind metsik kära sedamaid:öökull ja kägu, penid, eeslid võidu röökisid.
(Sonett “On the Same”)
Hea raamatu hävitamine on võrdne inimese tapmisega; kes tapab inimese, tapab mõistusega olendi, Jumala võrdkuju; ent kes hävitab hea raamatu, see tapab mõistuse enese, tapab inimese meeltes sündinud kujutluspildi Jumalast.
(“Areopagitica”, 1644)
Riim pole midagi niisugust, milleta poeem või luuletus ei saaks hakkama, ka pole see suurem asi kaunistus. Pigem võiks seda nimetada barbaarse ajastu leiutiseks, mille abil panna viletsad read paremini lonkama.
(“The Verse”. Eessõna teosele “Kadunud paradiis”, 1668)
Kes vahetpidamata loeb,ent meeli loetule ei ava, vaimu ärata,(Mis otsib ta, kas on see leidmist väärt?)on raamat justkui suletud ta eeskõik saladused varjul värssides.
(“Jälleleitud paradiis”, 1671)
Nii mahendan ma õiglusthalastusega, just nagu enamik,nad rahul täiesti ja sina õnnelik.
(“Kadunud paradiis”, 1667)
Mida võib sõda, peale lõputu sõja, veel sigitada?
Inimese esimene patt,vili keelatud puult, selle surmav maitsetõi maailma surma ja kõik muud hädad.
Üle jäämägede ja tulemägede,kaljude, koobaste, järvede, soode, rabade, mülgaste ja surma varjude.
Põgenesin, hüüdes Surma;värisedes selle võika Nime kõlast, ohkasin.
Ja üle nende vibutas võidurõõmus Surmoma astelt, viivitas torkamisega, ehkki ühtelugupöörduti tema poole viimases lootuses palvega kui hea kuninga poole.
