John Donne

Ei suvel, kevadel nii sulnist ilu leidu
kui nägin ühel sügisesel näol.

(Eleegiad: “The Autumnal”)

Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast; kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

(“Devotions upon Emergent Occasions”, 1624)