Muidugi, kuplee puhul ei oota te ei tea mis häält. Te ei oota korrektset fraseerimist ja vokalisatsiooni. Te ei pane pahaks, kui laulja ühel noodil avastab, et ta on liiga kõrgelt võtnud, ja jõnksatades häält madaldab. Te ei tunne muret rütmi pärast. Te ei pahanda, kui laulja saatest kaks takti ette läheb, siis poole pealt katkestab, et asi pianistiga selgeks rääkida, ja seejärel jälle otsast alustab.
(“Kolm meest paadis”, 1889)