Meie, mehed ja naised, oleme päikese lapsed. Me armastame valgust ja elu. Just sellepärast koguneme linnadesse ja külad jäävad aastattega järjest inimtühjemaks. Päeval, kui päike paistab ja Loodus me ümber on täis sagimist ja askeldamist, on lagedad mäeseljandikud ja paksud metsad meile täiesti meelepärased; kuid öösel kui emake maa on uinunud ning meie oleme veel ärkvel — oh, siis näib maailm nii üksildasena, ning meil hakkab hirm nagu lastel tühjas majas. Siis me istume ja nutame, unistame laternatest, valgustatud tänavatest ja igatseme inimese häälekõla ning inimelu ärevate pulsilöökide järele.
(“Kolm meest paadis”, 1889)