ameerika kirjanik
Kui sa teed mõnda asja liiga hästi, siis mõne aja pärast, kui sa ennast ei kontrolli, hakkad sellega edvistama. Ja siis ei saagi see enam hästi välja tulla.
(“Kuristik rukkis”, 1961)
Iga inimene, kellest hoolime, on lõpuks järjekordne kaotus.
Kirjastamine on kohutav rünnak minu privaatsusele. Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma tahan kirjutada ainult endale ja enda rõõmuks.
Mind loksutab raamatu juures kõige enam see, kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks tuju tuleb.
See on teine asi, mis mulle piste ahtrisse torkab. Nimelt see, kui sa oskad hästi kirjandit kirjutada, sulle aga hakatakse komadest rääkima. Et sa mõtleksid, et ainsaks põhjuseks, miks tema kehvasti kirjandeid kirjutab on see, et ta paneb kõik komad valesse kohta.
Neid oli tõepoolest huvitav jälgida, kui te minust õigesti aru saate. Aga omamoodi tegi see mind kurvaks ka, kui ma mõtlesin, et mis nendest kõigist küll saab. Tähendab, pärast keskkooli ja kolledži lõpetamist. Võis arvata, et suurem osa neist abiellub igasugu tuhmide tüüpidega. Meestega, kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab. Meestega, kes lapsikult solvuvad, kui nad saavad sinu käest lüüa kas golfis või mõnes pingpongitaolises tobedas mängus. Meestega, kes on alatud. Meestega, kes ei loe ühtegi raamatut. Meestega, kes on väga tüütud..
