Kirjanikega on üks igavene jama. Kui kirjanikku on avaldatud ja viisakalt müüdud, siis arvab kirjanik, et on kõva tegija. Kui kirjanikku on avaldatud ja mitte eriti palju müüdud, siis arvab kirjanik, et on kõva tegija. Kui kirjanikku on avaldatud ja müüdud väga vähe, siis ta arvab, et ta on kõva tegija. Ja kui kirjanikku ei ole üldse avaldatud ja tal pole olnud endal ka raha, et avaldada, siis ta arvab, et on eriti kõva tegija.
(“Naised”, 1978)