saksa päritolu ameerika kirjanik
Kujuta ette, et oled kaheksakümmend, ja kepid kaheksateistaastast tüdrukut. Kui üldse kuidagi surmale ära teha saab, siis just nii.
(“Naised”, 1978)
Me elud on üsna sarnased, kuigi meile meeldib mõelda, et oleme teistest erinevad.
Pühade ajal said aru, et olid kuidagiviisi veel ühe aasta sõdu, inflatsiooni, tööpuudust, tossu ja presidente ära kannatanud.
Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata.
(“Aforismide kuldvara”)
Kui inimene psüühilise koormusega toime tuleb, on armastus väga kena. Armastus on, nagu sa peaks ääreni täis prügikasti üle kusejõe toimetama.
Me kõik elame oma unistustes, sellepärast me siin olemegi.
Eks me teame küll, et surm on olemas, ja mõtleme pea iga päev surmamõtteid, aga kui ootamatult sureb keegi meie jaoks eriline ja armas inimene, siis on tema surm raske, väga raske taluda. Mis siis, et iga päev sureb häid inimesi ja halbu inimesi ja igasuguseid meile tundmatuid inimesi.
Naised olid meist üle, neil oli elu lihtne ja hästi planeeritud. Mehed vaatasid rägbit või jõid õlut või mängisid keeglit, aga naised samal ajal mõtlesid meie peale ja keskendusid, uurisid ja otsustasid, kas võtta meid või mitte, kas välja vahetada või maha lüüa või lihtsalt maha jätta. Kokkuvõttes, ega palju vahet polnud, ükskõik mis nad ka ei teinud, lõpuks olime meie ikka üksildased hullud.
Kui elada ainult oma lollusega, mujale kippumata, siis pole sellest suurt lugu, et loll oled.
Inimsuhted on kentsakad. Tähendab, sa elad ja oled koos ühe inimesega, sööd koos temaga ja magad, kepid ja räägid juttu ja käid siin ja seal. Ja siis saab see otsa. Mõne aja oled üksi ja siis saabub järgmine naine. Ja sa sööd koos ja kepid temaga ja kõik tundub nii normaalne, nagu sa oleksid teda oodanud ja tema oleks sind oodanud. Üksi polnud mul kunagi õiget tunnet. Tegelikult vahel oli mõnus üksi olla, aga ikkagi ei tundunud asi õige.
Litsidest on lihtne kirjutada. Korralikust naisest kirjutada on palju raskem.
Kirjanikega on üks igavene jama. Kui kirjanikku on avaldatud ja viisakalt müüdud, siis arvab kirjanik, et on kõva tegija. Kui kirjanikku on avaldatud ja mitte eriti palju müüdud, siis arvab kirjanik, et on kõva tegija. Kui kirjanikku on avaldatud ja müüdud väga vähe, siis ta arvab, et ta on kõva tegija. Ja kui kirjanikku ei ole üldse avaldatud ja tal pole olnud endal ka raha, et avaldada, siis ta arvab, et on eriti kõva tegija.
