Arvo Valton

Õnneseisundis kaob maailmade mitmekesisus.

(“Meenutused eikuhugi”, 1987)

Kõik mõtted on olnud. Ka see mõte, et kõik mõtted on olnud.

(“Meenutused eikuhugi”, 1987)

Mees kartis ühtelugu, et ta vaikimist kuulatakse pealt.

(“Meenutused eikuhugi”, 1987)

“Ava mulle oma saladus,” ütles ta suure puu all seistes.
Puu kohises tuule käes, aga tema ei osanud sellest midagi välja lugeda. Läks minema mõeldes:
“Miks ma üldse arvasin, et puul võiks olla mingi saladus?”

(“Meenutused eikuhugi”, 1987)

Lubamine on keelamise levinumaid vorme.

(“Meenutused eikuhugi”, 1987)

Me kanname oma sõpru südames ja nad ei ole kordagi öelnud, et neil on seal kitsas.

(“Meenutused eikuhugi”, 1987)