Mis üldse lapsepõlvest alles jääb? Unenäod, milles sa jõuad oma esimesse koju ja püüad ust avada, kuigi tead, et seal kedagi ei ole? Ja oled uuesti nii väike, et ei ulata lingist kinni võtma. Lõhnad? Või see juba hetk lasteaias, kui kõik on magama jäänud, aga sina püsid kogu “vaikse tunni” oma asemel ärkvel, sest oled äkki aru saanud, et kunagi tuleb surm. Päriselt.
(“Janu”, 2005)