Rein Maran (1931-)
eesti filmioperaator ja -lavastaja
Aga meie ainukene võimalus siin maailmas üldse püsima jääda on õppida teisi eluvorme väärtustama. Ilma nendeta oleme absoluutselt kaitsetud, abitud ja mõttetud.
(“Ööbikut ei tohi reeta”, 2011)
Rästik salvab siis, kui teda ehmatatakse või kui ta jahti peab. Muidu ei ole mõtet, loodus on ratsionaalne, lõbu pärast tapab ainult inimene.
Uku Masing (1909-1985)
eesti teoloog, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog
...kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.
(“Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt”, 1993)
Fred Jüssi (1935-)
eesti zooloog ja loodusfotograaf
Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.
(“Jäälõhkuja”, 1986)
Ons ilmas vähe inimhingi, kes nõnda, kajakate kombel, pilkases pimeduses ringi peavad hulkuma. Teadmata, kas üldse leidub kuskil tühi saar, kus nendetaolised maabuda tohivad ja lõpuks rahu võivad leida. Surm ei ole ainus suur paratamatus. Mõnikord võib selleks kujuneda ka elu.
Tean olendit, kes talub vangistust veelgi paremini kui amuuri roninastik, võtab toitu vastu väga hästi ja — mis eriti positiivne näitaja — erinevalt roninastikust, kes vangistuses ei anna järglasi, isegi paljuneb, kui talle selleks ainult võimalusi anda. See olend mõtles välja vanglad, aga üks magusamaid sõnu ta suus on “vabadus”.
Henrik Visnapuu (1889-1951)
eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik
Meie tõdeme vana soome-ugri vaimse pärandi kaudu maailma ja elu igavest kestust ja muutumist ja uuenemist sünni ja surma läbi. Seda kõige lihtsamat on läänemaailma mõtteteadusel, mille usundlikud juured peituvad dualistlikus maailmatajumises, raske tajuda. Ülbe mikroob — inimene — tahab enesele isiklikku surematust osta ja ära teenida, ja sellest tuleneb kogu maailma häda ja viletsus.
(“Päike ja jõgi : mälestusi noorusmaalt”, 1951)