soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kuskil tulevikus, näiteks ajas, kui raamat valmis on. Niipea, kui me seda mõistame, elame me igavikus, aga igavikus aega ei ole. See lihtsalt puudub seal ja seda pole kunagi võimalik mõõta. Kuidas mõõta seda, mida pole olemas?
(“Teadja”, 2002)
Miski looduses ei küsi, kas ta tohib olla tema ise või peab ta muutuma kelleksi teiseks. Loodus on. Ta on sügavas olemise seisundis, mille teeb võimalikuks universumis valitsev armastus. Seepärast ongi igal loodusnähtusel õigus olla see, mis ta on. Liblikas on liblikas, uss on uss, kivi on kivi, pilv on pilv. Kõik on sügavas rahulolus endaga, sest kõike kannab armastus.
Aga kui sa tahad häbitundest vabaneda, tuleb sul oma elu kõige rängem ja ohtlikum küsimus maailmaruumi lennutada, teadmata, kas on üldse olemas keegi, kes sellele vastab. Ja küsimus ise on niisugune: " kas minu jaoks on armastust, kas keegi armastab mind ka siis, kui varjust välja astun? /.../ Alati jääb võimalus, et keegi ei armasta, et sinu jaoks lihtsalt pole mitte kedagi. On vaid tühjus, milles su küsimus kaigub. See on inimese jaoks hukatus, sest ainult armastuses on elu elamist väärt. Ometi ei tea mitte keegi vastust ette, risk on ehtne ja tõeline.
Hirm tuleneb sellest, et ei usuta armastusse ja sellest omakorda tuleneb häbi. Häbitunne on armastuse puudumisest sündinud kogemus. Kui inimene on kogenud armastuse puudust, koguneb temasse häbitunne. See teeb inimese sedavõrd pimedaks, et ta ei näe, mis talle on antud. Sisimas ta küll tajub seda, kuid alahindab ja alavääristab seda. Ta võib isegi öelda, et tal pole üldse mingit väge ja nii tegelikult end täielikult eitada.
See, kes on palju andeks saanud, on ka palju armastanud.
Ainult see armastab ennast, kes on vaadanud silma ka kõigele sellele, mida ta enda juures näha ei tahaks. Kui oled seda tunnistanud, julged end armastusele avada. Ei saa oma nõrkusele silma vaadata, end samal ajal armastusele avamata. Alles siis tead, kes sa oled. Ei ole enam midagi varjata ega peita, kõik on enesele andeks antud“.”Aga mis häbitundest saab“”Armastus sulatab selle endasse. Häbitunne on armastuse vastand, isiksust alavääristav ja hävitav jõud. See hävitab su väärikuse ja tahtejõu".
Inimene ei muutu sellest suuremaks, kui ta teisele peale astub.