Hirm tuleneb sellest, et ei usuta armastusse ja sellest omakorda tuleneb häbi. Häbitunne on armastuse puudumisest sündinud kogemus. Kui inimene on kogenud armastuse puudust, koguneb temasse häbitunne. See teeb inimese sedavõrd pimedaks, et ta ei näe, mis talle on antud. Sisimas ta küll tajub seda, kuid alahindab ja alavääristab seda. Ta võib isegi öelda, et tal pole üldse mingit väge ja nii tegelikult end täielikult eitada.
(“Teadja”, 2002)