inglise kirjanik
Laulmine valmistab suurt rõõmu ka siis, kui keegi peale laulja enda seda ei kuule.
(“To Robert Browning”, 1846)
Teatud juhtudel kannatab proosa välja päris suurtes kogustes luulet, samas kui luule vajub kokku ja lämbub isegi mõõduka hulga proosa raskuse all.
(“Imaginary Conversations”, 1824)
