Ning mulle tundus, nagu näeksin vana tummfilmi, mis elab omaenda elu; viisil, mida saatja klaveril või viiulil mängib, pole ekraanil võbeleva lille või pendeldava puuoksaga midagi ühist.
(“Lolita ”, 1955)
Ning mulle tundus, nagu näeksin vana tummfilmi, mis elab omaenda elu; viisil, mida saatja klaveril või viiulil mängib, pole ekraanil võbeleva lille või pendeldava puuoksaga midagi ühist.
(“Lolita ”, 1955)