eesti semiootik ja esseist
Müstikas ei ole midagi ebatavalist, see on enamasti perifeeriasse tõrjutud teadvus. Vahest tuleks tagasi pöörduda arhailiste mõtlemise vormide juurde ja püüda leida sealt üles uus teeharu, mida mööda võiks avastada imekogemust. Müstika kasvab välja komast ja kirjavahemärkidest, öisest bussisõidust ja seakartulite mullitamisest sauna eeskojas. Ja võimalusest seda kõike enneolematul viisil kirja panna.
(“Metsik lingvistika”, 2008)
Meenutada suudavad kõik, unustada üksnes geeniused.
