inglise näitekirjanik
Alustan kellalöökidega, mis haaravad publiku tähelepanu jäägitult. Samas märgin ka aja: kell neli hommikul, ning hoian kokku suure hulga värvi, mis kuluks idataeva kuldamiseks.
(“The Critic”, 1779)
Jumal küll, sir, kui kangelanna läheb hulluks, riietub ta ilmtingimata valgesse atlassrüüsse.
Näed neid kaunil neljandikpoognal, kus tekstijõgi lookleb korrapäraselt ühest lagendikuservast teise.
(“The School of Scandal”, 1, 1777)
