Percy Bysshe Shelley

Helid, kui ju tummund keel,
värisevad meeles veel.

(“Pühendus”)

Nii nukker toon, kui kunstnik pintsli oleks kastnud
maavärina või päiksevarjutuse sünka öhe.

(“The Revolt of Islam”, 1818)

Ja roos nagu nümf, kes end suplema säeb,
kel volt voldi järel langevat näeb
rinnalt rõivaid tuulte rammestuv ring,
kuni alasti hõõgub ta armastav hing.

(“Mimoos”, 1820)

Mu ülim rõõm, nad tölbid on, neil teata
ning veena tunnistama: sinu hurm on veata.

(“Epipsychidion”, 1821)

Sind vihkasin, türann! Mul oli valus,
et sina, vilets ori, reetmishinnal
lõid tantsu Vabaduse hauapinnal.

(“Vabariiklaste tunded Bonaparte'i languse puhul”)

On vaeseid õnnetuid,
kes kinni luulevõrgus,
neil hingepiin teeb värsi hõrguks.

(“Julian and Maddalo”, 1818)