Alati on palju lihtsam uskuda oma headusesse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda. Alati on lihtsam kuulata solvanguid ilma samaga vastamata kui julgeda endast tugevamaga võitlusesse astuda, alati võib öelda, et kivi, millega meid visati, ei teinud haiget, ja ainult öösel — kui oleme üksi ja naine, mees või toakaaslane magab — ainult öösel julgeme vaikselt oma arguse pärast nutta.
(“Kurat ja preili Prym”, 2000)