Üksinduses, haige olles, segaduses — ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.