“Ah, ütle seda veelkord,” ümises naine. “Sinu hääl on nagu muusika.”
Mees kordas küsimust.
“Muusika,” lausus naine unistavalt ning lisas vana harjumuse kohaselt: “Tegelikult ei tea ma muusikast midagi. Aga ma tean, mis mulle meeldib.”
(“Zuleika Dobson”, 1912)