eesti kirjanik, produtsent, diplomaat, ja poliitik, Eesti president 1992–2001
Omad vitsad peksavad, ja peksavad pensionile.
Oleme oma keele kaudu süvendanud Euroopa kultuuri dualismi ja midagi olulist lisanud. Võib-olla metsade vaikuse? Rahutu kahtluse, et täiskuu ajal metsad muutuvad läbipaistvaks?
(“Hõbevalgem”, 1976)
Inimesed hakkavad väsima, ja ma taban end mõttelt: mis väsib meis kiiremini, kas füüsiline vastupidavus või tahtekindlus? Nõrgad osutuvad tugevaiks, tugevad nõrkevad. Pole nagu mingit seaduspärasust.Küsimus on siiski tahtes. Tahtejõud otsustab kõik. Ta sunnib pingutama muskleid, julgustavalt naeratama väsinule, loobuma ahvatlevast ja petlikust karastavast veelonksust, sunnib väsimust ületades edasi astuma.
(“Kobrade ja karakurtide jälgedes”, 1959)
Kunst on paratamatus. Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.
Kui me end õigusriigiks üles ei tööta, on Eesti sama üksik kui kuu, mis tiirleb ümber maakera.
Eesti heaolu on kõigepealt eesti kodaniku heaolu, eesti perekonna heaolu, eesti ühiskonna ja riigi heaolu. Usaldust oma riigi vastu toodate kõigepealt teie ise, Eesti Vabariigi kodanikud, aga teisel viisil, kuid samaväärselt toodab usaldust ja heaolu iga Eesti saatkond ja iga Eesti ajaleht. Valitsus ei ole probleem ja valitsus ei ole lahendus. Meie ise, Eesti Vabariigi kodanikud, oleme lahendus.
(Eesti Vabariigi 79. aastapäeva kõne)
Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma; õppigem nüüd ka riiki hoidma. Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari.
Just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus.
(Kõne Riigikogus, 2001)
Uudishimu peab olema teie igapäevane vari, mis teid saadab koolis, mis avab teie silmad ja kõrvad, ja paneb teie suu neid samu küsimusi sõnastama, mida tänapäeval me peame ka täiskasvanult iseendale esitama.
(Kõne algava kooliaasta puhul, 31. august 2001)
Majanduse reformimine on lihtsas keeles varade ümberjaotamine. See on alati ja kõikjal olnud räpane aeg.
Me kipume migratsioone kujutama ülearu modernselt, sihipärase liikumisena ühest paigast teise, pakitud kohver käes. Muinasaegseid rändeid oleks sobivam võrrelda põllu vaikse sirutamisega värskete muldade poole, millest põld ise on niisama vähe teadlik kui meie metsade muistne asukas.
Demokraatiat tuleb päevast päeva oodata.
