Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas hällis.
(“Hõbevalgem”, 1976)