Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on.
(“Hõbevalgem”, 1976)