Inimesed on nagu vanad pealkirjata raamatud. Iialgi ei tea, millise sa parajasti avad. Vahel puudub neis algus või lõpp, vahel on kaante vahel säilinud vaid mõni üksik leht. Aga igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see avaram, mõnes kitsuke, mõnda võid lugeda lõpmatuseni ja ikka ei taba päriselt tema olemust ...
(“Päikesepaiste krobelistel kuusetüvedel”, 1975)