John Steinbeck

Nimed on suur müsteerium. Ma pole kunagi päriselt aru saanud, kas laps kujundab nime või kohaneb ise nimele vastavaks. Aga kindel on, et kui inimesel on hüüdnimi, tähendab see, et talle on pandud vale nimi.

(“Hommiku pool Eedenit”, 1952)

Võib-olla on parim vestleja maailmas see, kes aitab teistel rääkida.

(“Hommiku pool Eedenit”, 1952)

Mulle näib, et kui teil või minul tuleb valida kahe mõtte või teo vahel, peaksime meeles pidama oma surma ja püüdma elada nii, et meie surm ei tooks maailmale rõõmu.

(“Hommiku pool Eedenit”, 1952)

Tomi argus oli niisama suur nagu tema vapruski, nagu suurtel meestel peabki olema.

(“Hommiku pool Eedenit”, 1952)

Ta polnud sugugi tore jõgi, aga see oli ainus, mis meil oli, ja nii me siis uhkustasime sellega — kui ohtlik ta on vihmastel talvedel ja kui kuiv ta on kuivadel suvedel. Sa võid uhkustada millega tahes, kui see on kõik, mis sul on. Võib-olla on nii, et mida vähem sul on, seda rohkem sa pead uhkustama.

(“Hommiku pool Eedenit”, 1952)

Nõnda räpast lugu pole maailm varem näinud....

(Paul Dowswell: „Tõestisündinud lood Teisest Maailmasõjast“)