saksa romaanikirjanik
Mälestus on ainuke paradiis, kust keegi ei saa meid välja ajada.
Kui mul tuleb mõnel peol tuju narre jälgida, siis püüan kõigepealt alati leida mõne väljapaistva iluduse: narrid kogunevad tema juurde nagu kärbsed ümber puuviljaleti.
(“Hesperus”, 1795)
Elu sarnaneb raamatuga, mida rumal pealiskaudselt lehitseb, tark aga loeb järelemõtlikult, kuna ta teab, et seda on võimalik lugeda ainult üks kord.
Et tõeni jõuda, peab igaüks püüdma kaitsta oma vastase arvamust.
Sõprus ja armastus on kaks suurt tunnet, mis muudavad inimest täielikult.
