šoti näitekirjanik
Õnne saladus pole mitte selles, et sa teed, mis sulle meeldib, vaid selles, et sulle meeldib see, mida sa pead tegema.
Kui esimene laps esimest korda naeris, purunes see naer tuhandeks killuks, mis kõikjal rõõmsalt ringi karglesid — nii sündisidki haldjad.
(“Peeter Paan”, 1911)
Suremine tõotab kohutavalt suurt seiklust.
Kui lased mulle hauakirja kirjutada, Charles, siis olgu sellel järgmised sulnid sõnad: “Ta jäi igavesti kahekümne üheksa aastaseks.”
(“Rosalind”, 1912)
Iga kord kui mõni laps ütleb: “Ma ei usu haldjatesse”, kukub kusagil väike haldjas surnult maha.
Need, kes toovad päikesepaistet teiste eludesse, ei saa seda endastki eemal hoida.
Millega sinusarnaste võimetega noor šotlane võib küll hakkama saada, kui ta 300 naelsterlingiga laia maailma saata? Jube on selle peale mõeldagi, eriti kui ta peaks sattuma inglaste hulka.
(“What Every Woman Knows”, 1908)
