saksa filosoof
Ilus meeldib kõigile ja kõikjal, vaatamata kindla kontseptsiooni puudumisele.
(“Critique of Judgement”, 1790)
Teadus on organiseeritud teadmised. Tarkus on organiseeritud elu.
Seaduse ees on inimene süüdi kui rikub õigusi teiste suhtes. Eetika järgi on ta süüdi juba, kui ta mõtleb sellest.
Meie rikkust ei mõõdeta asjades mida omame, vaid milleks me oleme võimelised ilma neid omamata.
Tähistaevas meie peade kohal ja maailm meie sisemuses jäävad inimkonda alati huvitama.
Iseloom seisneb võimes tegutseda põhimõtete järgi.
Iseloom pole kaasasündinud, selle peab omandama. Iseloomu loomine on seesmine ümberkujundamine, mis teeb lõpu kõhklevate vaistude ja soovide segadusele; ta on omamoodi uuestisünd.
Ideaal kui tõelisus on kättesaamatu, kuid temani püüelda on kohustuslik!
Dogma surm on moraali sünd.
Iseloom seisneb kindlas otsuses midagi teha ja kavatsetava tegelikus täitmises.
Kogu meie teadmine algab tunnetusest, edenedes mõistmiseks ja lõppeb põhjusega. Põhjusest kõrgemat ei ole.
