Ma pole eales näinud mõnd teist kohta, mis oleks suguliste peibutiste poolest niisama mitmekesine nagu Pariis. Niipea kui mõni naine jääb ilma esihambast või silmast või jalast, hakkab ta elama ulaelu. Ameerikas sureks naine nälga, kui tema ainsaks omaduseks, mis külge tõmbab, oleks ihuviga. Aga siin on teisiti. Puuduvat hammast või sisselangenud nina või allavajunud emakoda — igasugust häda, mis võimendab naisterahva loomuomast näotust, käsitatakse nagu lisavürtsi, mehe tuimaks kulunud ihade virgutajat.
(“Vähi pöörijoon”, 1934)