Ja alles siis, kui me enam ei karda, hakkame elama, nautides iga kogemust, nii valusat kui rõõmsat; elama, olles tänulik iga hetke eest, elama täiel rinnal.
Elama hakkame me alles siis, kui ületame oma hirmud.
Kõige laostavam element inimese meeles on hirm.
Tunda liiga palju lõppeb mittemillegi tundmisega.
Aastad pole vanusega seotud. Loodus ei jaga energiat võrdselt ja korrapäraselt. Mõned sünnivad vanade ja väsinutena, teised muutuvad seitsmekümnestena tugevateks.
Julgus, tundub mulle, ei ole muud kui jõud, mille abil saadakse üle ohtudest, ebaõnnest, hirmust ja ebaõiglusest; tänu millele suudetakse endale jätkuvalt kinnitada, et elu koos kõigi oma muredega on hea, et kõigel on tähendus, isegi, kui see jääb meile mõistetamatuks, ja et alati tuleb homne.
