Hispaania kirjanik
Igal raamatul, igal köitel mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libised, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks.
(“Tuule vari”, 2001)
Ma ei usalda neid, kes arvavad, et neil on palju sõpru. See näitab, et nad ei tunne inimesi.
(“Ingli mäng”, 2008)
Elu ei paku teistkordseid võimalusi, välja arvatud võimalust kahetseda.
Mida andekam inimene on, seda rohkem ta endas tavaliselt kahtleb.
Hetkel, mil jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või mitte, oled igaveseks lakanud teda armastamast.
On öeldud, et kokkusattumused on saatuse armid. Aga kokkusattumusi pole olemas- me kõik oleme vaid oma alateadvuse marionetid.
Iga kunstniku elu on üksainus väike või suur sõda, kõigepealt iseenda ja oma piiratusega.
Meile tundub, et me mõistame laulude sõnu, aga neid uskuma või mitte uskuma paneb meid viis.
Hirm ei ole häbiasi. Hirm annab tunnistust kainest mõtlemisest.
Mida tühjem aeg on, seda kiiremini ta möödub. Mõtteta elud kihutavad mööda nagu varjud, mis sinu jaamas ei peatu.
Sõnad, millega lapse südant mürgitatakse, olgu pahatahtlikkusest või rumalusest, sööbivad tema mällu ja hakkavad varem või hiljem tema hinge kõrvetama.
Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.
