USA astronoom, astrobioloog, kirjanik, publitsist ja loodusteaduste populariseerija
Me elame ühiskonnas, mis sõltub peamiselt teadusest ja tehnoloogiast, kuid milles vaevalt keegi teab midagi teadusest ja tehnoloogiast.
Universum ei ole heatahtlik, ega vaenulik, lihtsalt ükskõikne.
Kujutlusvõime viib meid tihti maailmadesse, mida pole eales eksiteerinud, kuid ilma selleta ei lähe me kuhugi.
Aju on nagu lihas — kui see on kasutuses, siis me tunneme ennast hästi. Mõistmine on nauditav.
Ebamugavate ideede allasurumine võib olla tavaline religioonis või poliitikas, kuid see ei ole tee teadmisteni; sellel ei leidu kohta teaduse püüdlustes.
Mis on võimatu saja aasta jooksul, võib miljardi aasta möödudes olla lausa vältimatu.
Parim ravi eksitavate argumentide vastu on parem argument, mitte ideede allasurumine.
Meiesuguste väikeste olendite jaoks on (universumi) lõpmatu tühjus talutav vaid läbi armastuse.
Ma võin oma üliõpilaste seast leida arukaid õpilasi, kes ei tea, et tähed tõusevad ja loojuvad öö jooksul või isegi seda, et Päike on täht.
Kergeusklikkus tapab.
(“Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses.”, 1995)
Teadus on rohkem mõtteviis kui pelk kogum teadmistest.
Iga mõtlev inimene kardab tuumasõda ja iga arenenud riik planeerib seda. Kõik teavad, et see on hullumeelsus ja igaühel neist on selleks ettekääne.
