Aga kurvim päev meie Stokholmis elamise paarist kuust oli siis, kui Teine maailmasõda lõppes, s.o 7. mail 1945, ja kui Stokholm sel puhul hullusti juubeldas. Vaatasime seda hõiskamist ja tralli pealt Regeringsgatani kõrgelt viaduktilt alla Kungsgatanile. Noorsugu liikus mööda tänavat suurtes troppides ja seistes veoautodel. Lehvitati Rootsi, Taani ja Norra lippe. Ja kisas see noorus ning laskis end minna — see oli n e n d e panus lõppenud maailmasõja kohustustesse ja koledustesse. [—] Meie vaatasime seda karnevalitaolist lõbutsemist pealt sõnatult ja vaikides, sest meie maale see päev rahu ei toonud. Seal, kolmsada kilomeetrit ida pool, valitses surnuaia rahu.
(“Lahkumine”, 1951)