Aga teiste inimeste ära antud raamatute hulk, mis inimene saab läbi lapata, ilma et tal paha hakkaks on piiratud. See on nagu ühes luuletuses, mida ma tean, kuidas sa istud ja raamatu läbi loed ja selle riiulile paned ja võib-olla, kuna elu on nii lühike, sured sa enne, kui selle raamatu uuesti lahti teed, ja selle leheküljed, selle ainulised leheküljed on riiuli peal raamatu sees lukus ja ei pruugi enam kunagi valgust näha. Ja sellepärast pidin ma poest ära minema, sest mees, kelle oma pood oli, vaatas mind imelikult, sest ma tegin seda, mida ma selle hulluks ajava luuletuse pärast ikka kõigis raamatupoodides teen: võtan raamatu riiulilt ja keeran lahti, et kõik leheküljed valgust näeksid, ja panen selle tagasi, võtan riiulist järgmise ja teen sedasama.
(“Tüdruk kohtab poissi”, 2007)