Jerome Klapka Jerome (1859-1927)
inglise humoristlik kirjanik
Tõepoolest, mulle näib alati, et ma teen rohkem tööd kui vaja. Asi ei ole selles, et mul oleks midagi töötegemise vastu, sugugi mitte; mulle meeldib töö; see vaimustab mind. Ma võin istuda ja vaadata seda tundide kaupa. Mulle meeldib enda ümber tööd koguda: paljas mõte, et võiksin sellest lahti saada, murrab mu südame. Mind on võimatu tööga üle koormata. Ma kogun seda enda ümber lausa kirglikult: mu kabinet on tööd nii täis, et seal on vaevalt ruumi astumiseks. Pean varsti majale ühe tiiva juurde ehitama.
(“Kolm meest paadis”, 1889)
Tõstsime nii hirmsat kisa, et see oleks seitse magajatki üles äratanud — ma ei ole kunagi aru saanud, miks peaks seitsme magaja puhul rohkem kisama kui ühe puhul.
Meie, mehed ja naised, oleme päikese lapsed. Me armastame valgust ja elu. Just sellepärast koguneme linnadesse ja külad jäävad aastattega järjest inimtühjemaks. Päeval, kui päike paistab ja Loodus me ümber on täis sagimist ja askeldamist, on lagedad mäeseljandikud ja paksud metsad meile täiesti meelepärased; kuid öösel kui emake maa on uinunud ning meie oleme veel ärkvel — oh, siis näib maailm nii üksildasena, ning meil hakkab hirm nagu lastel tühjas majas. Siis me istume ja nutame, unistame laternatest, valgustatud tänavatest ja igatseme inimese häälekõla ning inimelu ärevate pulsilöökide järele.
Kas see on ka tulevikus nii? Kas tänased väärtused on alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse?
Montmorency andis muidugi oma panuse. Montmorency elueesmärgiks on kõigile jalgu jääda ja sõimata saada. Kui tal õnnestub end sokutada kuskile, kus ta juuresolek eriti ebasoovitav on, seal tülinaks olla ja närvidele käia, siis tunneb ta, et ta ei ole seda päeva asjatult elanud.
Kui George kord üles puuakse, saab Harrisest kõige halvem pakkija selles maailmas.
Mina küll selline ei ole. Ma ei saa paigal olla ja vahtida kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga. Ma ei saa sinna midagi parata.
Harris lisas, et miski ei tõsta paremini isu kui suplus enne hommikusööki. Ta ütles, et tal tekib siis alati hea isu. George tähendas, et kui Harris kavatseb veel rohkem sööma hakata kui tavaliselt, siis tema protestib ja leiab, et Harris ei tohiks üldse supelda.
Aga igal asjal on omad miinused, nagu ütles üks mees, kui ta ämm ära suri ja talt matusekulud sisse nõuti.
Ja ühel kriitilisel hetkel, kui see vana tobu end toolil neljakümne viie kraadise nurga all märgi poole küünitab, mis on kolm tolli tema ulatusest kaugemal, nihkub nöör paigast ja onu vajub klaveri peale, ning see on tõesti kordumatu muusikaline heli, mida tema järsult klaveri klahvidele kukkuv keha põhjustab.
See on täpselt Harrise moodi: alati valmis kõige raskemat koormat oma õlgadele võtma ja seda siis teiste turjale veeretama.
Georg Christoph Lichtenberg (1742-1799)
saksa teadlane ja kirjanik
Suured mehed teevad oma pikkade kätega tihti vähem kahju kui nende kammerteenrid lühikestega.