Jerome Klapka Jerome (1859-1927)
inglise humoristlik kirjanik
Just siis, kui olen lõplikult lootuse kaotanud, tõmbub laine tagasi ja jätab mu nagu meritähe liivale lamama. Ma tõusen püsti, vaatan mere poole ning avastan, et olen võidelnud oma elu eest vaid kahe jala sügavuses vees.
(“Kolm meest paadis”, 1889)
Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.
Umbes südaööks saab pilt üles. Ta ripub viltu ja ebakindlalt, sein on pildi ümber mitme jardi ulatuses nagu ära rehitsetud, ning kõik on surmani väsinud ja kurnatud, välja arvatud onu Podger ise.“Ongi kõik,” ütleb ta, toolilt raskelt otse passija konnasilmadele astudes ja ilmse uhkusega enda tekitatud segadust vaadates. “Ja mõned palkavad niisuguse tühise asja pärast endale veel ekstra mehe!”
Üritasin ennast läbi vaadata. Katsusin pulssi. Algul ei tundnud ma seda üldse. Siis järsku näis ta tööle hakkavat. Võtsin kella ja lugesin lööke. Sain 147 lööki minutis. Püüdsin südant leida. Ei leidnud. See oli lakanud tuksumast.
See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all.