Don DeLillo (1936-)
ameerika kirjanik
Tegelik jõud on hoopis igapäevastes väikestes väljakutsetes ja hirmudes, meiesuguste lihtsate inimeste käes.
(“Valge Müra”, 1985)
Kui surma hakatakse graafiliselt kujutama, nii öelda tsiviliseerima, siis tajud sa enda ja oma olukorra vahel õõvastavat eraldatust.
Surnute võim seisneb selles, et me usume et nad näevad meid koguaeg. Surnud on kogu aeg kohal.
Väljaspool meie mõistust ei ole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku.
Reeli Reinaus (1977-)
eesti kirjanik
Ja et kinni võtta, selleks tuleb enne lahti lasta.
(“Une nägu”, 2005)
Inimesed poleks ennast iial ehtima hakanud, kui nad kõik oleksid erakud või pimedad.
Igaühele mõistetakse tema usku mööda ning kõik läheb nii, nagu on õige, sest selle peal püsib maailm.
Ära kiindu kellegisse liialt, see takistab sul maailma nägemast.
Surm on käsutäitja. See, kes tuleb meile järele, siis kui kõrgemal pool otsus vastu võetud. Öeldakse, et surm ei vali. See on õige. Ta ei vali, sest valik on juba ammu ära tehtud. Siis, kui inimene polnud veel sündinud, otsustati tema surm. Surm ja saatus.
Antoine de Saint-Exupéry (1900-1944)
prantsuse lendur ja kirjanik
Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist väikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis.
(“Väike prints”, 1943)
Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist, näib sulle, otsekui naerataksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda.
Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed.