Edward Morgan Forster (1879-1970)
inglise romaanikirjanik
Kui joon ühe päeva unustust, siis vähendan oma hinge väärikust.
(“Howards End”)
Mina armastan surma — mitte haiglaselt, vaid sellepärast, et see teeb asjad selgeks. See selgitab meile raha tühisust. Surm ja raha on igavesed vaenlased. Mitte surm ja elu.
Matus ei ole surm, niisamuti kui ristimine ei ole sünd ega laulatus abielu. Kõik need kolm on üksnes saamatud ettevõtmised, mis jäävad kord hiljaks, kord toimuvad liiga vara; nende abil püüab ühiskond registreerida inimese kiireid liikumisi.
Erich Maria Remarque (1898-1970)
saksa kirjanik
Valgus ei armasta neid, neid puust hingi, sellepärast unustab ta nad ära ja laseb neil kaua elada.
(“Triumfikaar”, 1946)
Kurt Vonnegut (1922-2007)
ameerika romaanikirjanik
Autosid varastas ta vaid lõbusõitudeks.
(“Tapamaja, korpus viis”, 1969)
Dan Millman (1946-)
endine batuudihüppe maailmameister
Tarkuse teid on kolm: huumor, paradoks ja muutumine.
Don DeLillo (1936-)
ameerika kirjanik
Tubadega on selline lugu, et nad on sees. Keegi ei tohiks enne tuppa astuda, kui ta on selle endale selgeks teinud.
(“Valge Müra”, 1985)
Hoopis hirm on ebaloomulik. Välk ja kõuekõmin on ebaloomulikud. Sellisena nagu need asjad on, ei kannata me neid välja. Me teame liiga palju. Sellepärast meil tulebki abi otsida mahasurumisest, kompromissidest ja maskeerimisest. Niimoodi saame universumis ellu jääda. See on loomulik.
Kui me õpiks hirmust jagu saama, siis võiks me igavesti elada.
Kui sa vanaks jääd, siis hakkab sulle tunduma, et sa ootad midagi, aga sa ei tea, misasi see on. Muudkui paned ennast valmis, seisad akna juures ja vaatad välja.
Kui surm paistaks vähem veider ja talle pööratakse vähem tähelepanu, siis sa tajuks oma isiksust seoses surmaga palju vähem, ja ka hirm muutuks väiksemaks.
Sa peaksid endalt küsima, kas kõigel, mida sa siin elus teed, oleks sama ilu ja tähendus, kui poleks lõppjoont, viimast piiri.