Tommy Hellsten (1951-)
soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Tee seda, mida sa tahad teha. Selgita enne välja, mida sa tahad, tee see põhjalikult selgeks ja alles siis tegutse. Vali see ning heida kõrvale kõik muu. Tea, et sul on olemas võime luua tõelisust. Elu on loomine, sa lood tõelisust, sa suudad seda.
(“Teadja”, 2002)
Ole siis mõistlik, kasuta oma mõistust ja hakka tegutsema uut moodi. Takistusi ei ole, ainult sina ise võid valede veendumustega saboteerida oma suurimat annet, võimet ise oma elu luua. Sul on võimalus osaleda kõige pöörasemas seikluses ja hakata teoks tegema seda, millest sisimas unistad. Suurimad ja salajasemad unistused ütlevad sulle, kes sa tulevikus oled.
Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad sa asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi.
Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kuskil tulevikus, näiteks ajas, kui raamat valmis on. Niipea, kui me seda mõistame, elame me igavikus, aga igavikus aega ei ole. See lihtsalt puudub seal ja seda pole kunagi võimalik mõõta. Kuidas mõõta seda, mida pole olemas?
Me ei tarvitse muud teha kui elada ning head asjad sünnivad.
Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?
Tõde on iseenesest alati lihtne. Sellest ta ära tunnebki. See on kirgas, selge ja lihtne, nii et lapski võiks sellest aru saada. Tegelikult saabki laps sellest aru, sest laps ei tee asja keeruliseks. Niinimetatud täiskasvanud aga teevad, ja kui keegi juhtub tõde välja ütlema, ei usu ta seda, sest see pole piisavalt keeruline.
“Ei karda mida?”“Seda, mida inimesed mõtlevad, kelleks nad mind peavad. See ei liiguta mind. Tean, kes ma olen ja sellest piisab”.
Tegutseda saab siis, kui enam ei karda.
Olen nii hirmunud ja üksi, ei looda mitte kellegi peale. Ärge tulge lähedale, see võib äratada minus lootuse, aga ma ei julge enam pettuda. Mul on puudu nii paljust, mitte kellelegi pole midagi anda. Hoidke eemale, ma ei taha, et te mind nutmas näete.
/.../ ma ise tean, kes ma olen. Kas pole tähtsam, et ma tean, kes ma olen, ega murra pead, kuidas inimesed mu käitumist tõlgendavad. Nad teevad seda igal-juhul, ükskõik, kui väga ma selle üle ka ei muretseks.
“Kuidas sa tead, kes sa oled?”“See ei olegi siin oluline küsimus. Sa pead selle küsimuse iseendale esitama. See on tähtis. Kui sa ise tead, kes sa oled, tead ka seda, kes mina olen.”