Neid endid ei saanudki nii väga süüdistada. Muidugi jälgisid nad vaid inimese eeskuju. Varustatud kõnevõimega, patrasid nad aina; osates otsustada, mõistsid nad kõik hukka; suutelised tundma, kaeblesid nad ühtepuhku. Neil oli nüüd süda, mis suurendas nende hirmutunnet, kuid mitte õnne.
(“Sinilind”, 1909)