Liigu edasi põhisisu juurde
Sisselogimine on hetkel keelatud, sest uus kasutajaliides pole veel valmis. Võtame registreerunud kasutajatega ise ühendust.
Täname mõistva suhtumise eest!

Maire Aunaste - Tsitaat.com

Maire Aunaste (1953-) on eesti ajakirjanik ja saatejuht

6

On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa... Mäletate, juba lasteaias mängiti seda mängu, et lähme rukist lõikama... Pärastpoole tuli välja, et elus niimoodi käibki. Üks otsimine ja teineteise tagaajamine ja paaride moodustamine ja... Sest kõik on ju kahekesi. Ja kahekesi on hea. Vähemalt alguses. Vähemalt ühel. Vähemalt ükskord oli. No ja tahakski veel. Kohe iga päev. Veel parem õhtul ja veel parem ka hommikul. Ühesõnaga — saaks aga kogu aeg koos olla, mõtleb üks. Annaks jumal, et mitte kogu aeg, mõtleb teine. Ja leiab teise. Juhuslikult muidugi. Nagu see elus ikka käib. Ning see, kes tahtis kogu aeg koos olla, jääb kogunisti ilma. Seisab oma tühjas toas, käed kallima kramplikust kinnihoidmisest alles kanged, ja põrnitseb sõgedate silmadega mõnd otstarbe kaotanud pisiasja, mida mineja oma minekutuhinas ei märganud kaasa kahmata... Nagu tahaks nutta, aga ei tule meelde, kuis see käib. Karjuda tahaks ka, aga see tundub üksi olles kuidagi eriti tobe.
Ja siis tuleb see sõna, mis kogu aeg kusagil kukla kandis on varitsenud: üksi! Sa oled üksi! Täna, homme, igavesti, alati... Ilma ühegi mõtteta pudeneb üksik oma voodisse nagu jalalt raiutud puu, lebab hästi vaikselt, kuuleb, kuidas veri viimast jõudu kokku võttes mööda sooni südame, suu ja silmadeni roomab... Oled vaid pooleldi elus, sest nüüd oled sa hoopis teine inimene. Läbi tulitava valu ütleb intuitsioon, et sa oled nüüd kuidagi eriline — kõik teised on ju kahekesi. Ainult sina oled üksi ja seisad seal rivi lõpus ja oled üle jäänud ja kellegagi pole minna...isegi rukist lõikama. Ning selle hommikuni, mil taipad, et pole kunagi tahtnudki rukist lõigata, jääb palju kannatusega kaetud õhtuid, öid ja hommikuid.

(“Iseennast kuulates”, 1997)

15

Õnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad ...
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu. Ainult väga vähesed suudavad tugevad olla ka kodu kaitsvate seinteta — suurem osa kibeleb koju igal esimesel võimalusel. Enamik meist igatseb koju nii suure rõõmu kui suure murega — soe pliit või leige radiaator on väga tihti külmetava inimhinge ainsad soojendajad. Kodu on koht, kuhu koos oma kangekaelsuse, nõrkuste, hirmude ja häbiga peitu pugeda, kus haavu lakkuda ja valmistuda uuesti elu ründama. Kodu on ainus koht, kus hoida alles tunded, mis meisse endisse ära ei mahu ning seal saab oodata homset...
Igal meist peaks olema koht, kus oma ebaõnnestumised asendada lootustega, kus nutta ja kasvõi iseendaga rääkida, öö läbi üleval olla ja päev otsa magada kui tahtmist on. Ning lasta ajal, oma tujudel, ja iseendal enesest läbi voolata. Hea kodu on see, kus võib üksigi õnnelik olla, ideaalne kodu on see, millele polegi definitsiooni... Kodu — see on tunne.

(“Iseennast kuulates”, 1997)