Liigu edasi põhisisu juurde

Kalju Kangur - Tsitaat.com

Kalju Kangur (1925-1989) oli eesti kirjanik

3

Täitumata igatsus on rikkus, see hakkab sinus sajakordselt aina uuesti heiastuma. Aga me kõik tardume, muutume kiviks kui meis surevad igatsused.

(“Päikesepaiste krobelistel kuusetüvedel”, 1975)

melian
Tõlked puuduvad
Kategooriata
igatsus

0

Liiga kaunite sõnade varju poevad peitu alati kõige tigedamad teod. Kui kohtad liiga kauneid sõnu, vaata ikka nende taha. Igaks juhuks. Pealegi on sõnad nagu tünnid, neis kõigis on oma sisu. Aga mida tühjem mõni neist on, seda valjemini ta kõmiseb.

(“Päikesepaiste krobelistel kuusetüvedel”, 1975)

melian
Tõlked puuduvad
Kategooriata
sõna

2

Nagu puude kasvades hakkavad tüveringid korduma igas oksas, nii kihistuvad aasta-aastalt kõik sündmused, muljed, kõige põgusamadki hetked igas meie olemise raasukeses. Mida rohkem sündmusi, seda rikkalikumad. Mida avaramalt haarame kogemusi, seda avaramaks muutume sisemiselt. Sellepärast ongi igast erinevast puust valmistatud viiulil erinevad helivarjundid. Sellepärast kõlavadki kõik inimesed vastu erinevalt.

(“Päikesepaiste krobelistel kuusetüvedel”, 1975)

melian
Tõlked puuduvad
Kategooriata
inimene

2

Inimesed on nagu vanad pealkirjata raamatud. Iialgi ei tea, millise sa parajasti avad. Vahel puudub neis algus või lõpp, vahel on kaante vahel säilinud vaid mõni üksik leht. Aga igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see avaram, mõnes kitsuke, mõnda võid lugeda lõpmatuseni ja ikka ei taba päriselt tema olemust ...

(“Päikesepaiste krobelistel kuusetüvedel”, 1975)

melian
Tõlked puuduvad
Kategooriata
inimene