Umbes südaööks saab pilt üles. Ta ripub viltu ja ebakindlalt, sein on pildi ümber mitme jardi ulatuses nagu ära rehitsetud, ning kõik on surmani väsinud ja kurnatud, välja arvatud onu Podger ise.
“Ongi kõik,” ütleb ta, toolilt raskelt otse passija konnasilmadele astudes ja ilmse uhkusega enda tekitatud segadust vaadates. “Ja mõned palkavad niisuguse tühise asja pärast endale veel ekstra mehe!”
(“Kolm meest paadis”, 1889)