Ja võibolla siis, kui nad üksi jäävad ja oma buduaari vaikuses valjusti iseendaga räägivad, pudeneb nendegi suust kummalisi asju; sest ka nende maailmas, nagu igas teiseski, on suurem osa kõigest toimuvast roppus ja ilgus, räpane nagu prügikast ikka, ainult, et neil on piisavalt vedanud ja nad võivad kastile kaane peale panna.
(“Vähi pöörijoon”, 1934)