rootsi kirjanik
Miski ei lähe nii kiiresti mööda kui kallistus. Aga nagu lõhn, nagu heli, on kallistus ainuke mälestus, mille saame elust kaasa võtta, sest armastuse kallistused on puhas tähelepanelikkus. Kogu keha üks silm, üks päev, üks keel.
(“Jõuluoratoorium”, 1997)
Millal on siis inimene kõige lähemal? Keha või mõtte lähedus, kumb tähendab rohkem? Ma ei tea, aga ma tean, kui otsatult kaugel võib olla ligiolev keha ja kui ligidal väga kauge.
Kas üksindus on äratundmine? Kõnelda varastel hommikutundidel üle väljade, vaikida hääletus köögis, näha teise üksindust, kas see on äratundmine?
Armastus on positiivne tegu: see on elujõu andmine teisele. See tähendab graniiti kivistunu vallapäästmist nii, et näed tema jalataldu tantsimas, isegi kui need sinu juurest ära tantsivad, aga kui paljud söandavad nõnda tegutseda?
Tubli olemine on ju näo tegemine, et pead seda tähtsaks, mida teed.
Võib kesta väga kaua enne kui see, mida ütled, üles sulab... Sellepärast, et oled sisemiselt jääs. Ehkki sa ise seda ei tea. Aga ühel päeval, kui oled õige kurb või midagi väga igatsemas ja täiesti üksi, siis märkad, kuidas su vanadest sõnadest saab äkki muusika.
