Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

(Luuletus “Aeg”, 1964)

Lihtsalt alatu oleks end mitte tunda õnnelikuna,
kui ollakse suuteline nii palju kannatama.

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
                     Enamasti lepime lähimaga.
                                     Enamasti lepime lühimaga.
                                                         Enamasti lepime tühimaga.

(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.

(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.

(Luuletus “Neli etüüdi”)

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.

(Luuletus “Aeg”, 1964)